Hommikul ärkasin alles kolmveerand üheksa üles ning siis kohe rullikatele ja Pirita poole teele. Viis sada meetrit kodust olin juba hinge heitmas. Kui kohale jõudsin, rippus hing paelaga kaelas. Rannas oli hea, sest silmarõõmu kui palju ja vesi oli ka käepäralt. Helise ja Bibaga sai mõnusalt päikese käes lesitud ja poisse piilutud. Näost kõrbesin nii ära, et paps ei saanud arugi, kas ma tulin just jooksmast või alles suundusin sinna. Homme jälle, aga kaks päeva järjest ma kangelast mängida ei jaksa niiet nats hiljem see kord. Be safe!
No comments:
Post a Comment