Pildid: Tumblr
Meeletu igatsus. Soov millegi täiesti saamatu järele. Ääretu jõuetuse tunne. Ma seisin seal ja tundsin, et kogu mu olemus, mu sisemus, oli kukkunud põhjatusse kuristikku. Kadunud lõputusse pimedusse. Ma pidin leidma kellegi kindla. Kellegi, keda ma alati olin enda tugipostiks pidanud. Vaid tema siirus ja soojus.
Ta seisis varjus, just kui ootas mind. Äkki ootaski, sest võib-olla tõepoolest nägigi ta minu südamesse ja kuulis mu mõtteid. Tema läheduses ma olin alati tundud, et ma ei ole iseendaga üksi, enda murede ja valudega, et ta ei ole vaid mu kõrval, vaid ta on tõesti läbi ja lõhki minu juures. Et minu mõtetes ei ole ainult minu hääle monoloogid, vaid vahele tulevad ka tema repliigid, lohutussõnad ja juhtnöörid.
„Ma ei saa tema juurde joosta, kui tahan,“ ütles Mina. „Aga kes sind keelab? On miski takistuseks su teel?“ küsis Tema.
See oleks isekas minust.
„Isekas sinust?! Isegi universum ei ole nii lõpmatu, kui sinu püüd olla hea. See maailm ei vääri sind. Isekas elada? Isekas saada midagi vahelduseks vastu?“
Sellel ei oleks ju vahet. Kas ma siis juba ei näe. Kõik need katsed olla parem. Kurjus ei muundu headuseks nagu energia ühest liigist teise. Ta paljuneb igal korral, kui hapnikku puudutab.
Ma nägin, kuidas viimane ingel viskus õhku, vaatas mulle veel korraks silma ning langes elutult maha.
Vihma hakkas sadama. Iga piisaga tundsin ma tema puudutust, paitust. Ta seisis ikka veel seal ja ootas. Nõjatus seinale, püsis varjus. Tegin ühe sammu. Peatusin.
„Miks ma ei suuda?“ küsis Mina. „Sest sa oled hea inimene“ vastas Tema. „Ei! Ei ole! Ma ei ole hea inimene! Ma ei taha olla! Mitte kunagi enam!“ karjus Mina. „Tahad küll,“ ütles Ta malbelt ja vaatas mulle silma. „Tahad küll...“
Andsin alla. Pilt läks eest, kuid teadvus püsis. Peitsin näo ta salli, mis alati nii hästi lõhnas. Nagu kevad. Ta hoidis mind. Hoidis mind kõvasti nagu ma võiksin koost pudeneda kui liiv. Ta laulis mulle vaikselt kõrva, just kui sosistas. Võttis mu käe endale pihku sooja. Nii soojad olid ta käed, nii külmad minu.
Tõstsin pilgu, mis nii tühi kui mitte kunagi varem ning vaatasin talle otsa, et olla kindel hetke reaalsuses. Ta oli seal, suudles mind otsa ette, siis suule. Ta kallistas mind. Panin talle käed ta jaki alt ümber. Nii soe hakkas ja vihm ei sadanud enam minu peale. Vaid tema ihusoojus.
Auto sõitis mööda sügist alleed. Tee oli ääristatud vahtratega, mis lõõmasid tules. Vihm krabistas endiselt akendel. Tühjadel põldudel hulkusid üksikud rebased. Mõned kullid tiirutasid kauge metsatuka kohal. Tee lookles, viis mäkke üles, sealt alla.
Ta hoidis endiselt tugevalt mu ümbert kinni. Ma tukkusin ta najal, seljas tema soe pusa, mis lõhnas tema järgi. See oli nii magus, nii uimastav. Ta hoidis mind, paitas mu käsivart, suudles mind õrnalt. Ma tundsin, kuidas õmblus õmblus järel mind taas kokku lapiti.
Kaminas praksus soe tuli. Kõlaritest tuli vaikselt alternatiivi ja indiet. Kuskilt tuli piparkoogi ja mandariini lõhna. Toas oli vaid leekide kuma. Õues oli kott pime. Oli vaid aknaruutudel alla nirisevaid piisku näha.
Ta oli veel mu kõrval. Ta käsi hoidis veel mind. Ta vaatas mind, lihtsalt vaatas, ei öelnud midagi. Ma panin enda pea ta rinnale ja kuulasin südamelööke. Need olid rahulikud ja kerged. Nagu sügislehe langemine. Ma vaatasin leekide tühjusesse, jälgisin nende võbelemist. Sädemeid, mis aegajalt õhku lendusid. Ma ei tundud enam midagi peale soojuse.
Suudlesin teda veel, naeratasin talle ning ohkasin.
No comments:
Post a Comment