Nädala aega tagasi tegin need pildid, täiesti spontaanselt. Lihtsalt järsku hüppasin pingilt püsti, läksin bussist maha, jooksin üle tee ja vajutasin nuppu. Nii ilus oli lihtsalt. Laupäeval oli ka vaatepilt hingemattev. Tallinna tornide taust oli erkroosa, siluetid mustad, peenikesed pilveribad tume-tume sinised ning tornide tippudega samal kõrgusel oli imepeenike ja helehõbe noorkuu kriips. Lummav.
Suren siin kõikide nende asjade pärast, mida ma nii meeletult teha tahan ja vajan, aga lihtsalt ei saa. Vähemalt on iga päev üks samm talvele ja lumele lähemale.
Pildid tegin esmaspäeval vanalinnas ja selle ümber.
Kool on natukeseks ajaks läbi ja nüüd siis VAHEAEG. Rebaste rets on peaaegu läbi, just antud hetkel on neist saamas lõpuks inimesed, mis on väga hea. Kuigi nad olid megahaledad rebased (mitte, et see täis tõsi oleks, aga on lihtsalt keelatud nende kohta midagi positiivset öelda, kuna nad ei ole inimesed). Ühesõnaga haledad. Siiski olime meie veel haledamalt haledad ning et ma rohkem paska siin ei ajaks ütlen ära, et täna õhtul on rebastepidu kuhu mina ka sisse crashin, kainena või mitte, seda veel vaatab.
Jag hoppas att det ska vara en mycket kul helg !
Olge ikka täitsa !
Punane pintsak - check! Järgmine asi minu listis on analoogsed jalanõud nendele, mis siin üleval on. Kui keegi peaks teadma, kust saada selliseid kõige paerma hinna ja kvaliteedi suhtega, siis andku aga teada!
Kuna ma otsustasin keskenduda rohkem kodukandile, kohalikule, siis turgatas pähe jagada ka rohkem Eesti muusikat, sest muide, ka see võib väga hea olla.
Minu meelest on Lennal hea hääl ning peale selle on ta meeletult ilus. Laul ise on ka hea ja mulle väga meeldib.
Kool on ikka veel kole, kole ja sõbrad ilusad, ilusad.
Minu meelest on see lihtsalt EPIC video. Parim, mis Eesti artistile tehtud on. Ja terves maailmas kõige geniaalsem, vähemalt nii palju kui ma näinud olen. Peale selle oli megatšill lõpp nädalale niiet uus nädal, BRING IT ON!
Midagi, mis ma kirjanduse tunnis esmaspäeval kirjutasin.
Päikesekiir murrab jultunult ruloo vahelt läbi, kuumutab üles tolmu ning tabab mind otse näkku. Mööda koridori liigub minu toa poola kurjakuulutav pannkoogi lõhn, mis koostöös palavuse ja tolmuga kutsub esile maja raputava aevastuse.
Kõrval toast kostub jälle seda vana nurinat, mis annab teada, et õde sai taas üles aetud. Me mõlemad, silmad veel poolpilukil ja näol padja randid, astume toa ustest välja samal ajal hommikumantlit tagurpidi selga tõmmates. Väga tähelepanelik kõrvalviibija võib õnne korral isegi kerget pominat, mis tervitus peaks olema, meie suust kuulda.
Poole trepi peal, iga pühapäev täpselt sel samal alt 6. astmel, kohtame isa, kes näo järgi oleks justnagu 12 tundi beebiund maganud, kuid tegelikult poole ööni mööda kõrtse ringi kakerdas ja siia maani õlle järgi haiseb. Tema esmane ülesanne, mis on temasugusele 49 aastasele poisikesele meeltmööda, on teha meie hommik võimalikult piinarikkaks. Meie, kes me oleme selle positiivses mõttes terrori all juba 7-8, kes enam täpselt mäletab, elanud ning kõiki papsi kavalusi teame, läbime katsumuse mängleva kergusega.
Nagu doomino efekt ärkab ebamaise kilkamise peale kõige vanem õde, kelle pilk peegeldab ilmselget pahameelt ja eelmise õhtu mõllu tagajärgi. Ta tuleb vaikselt minu juurde, kui ma täies segaduses külmkapi kallal askeldan ning paljastab mulle saladuskatte all: „Nii raske on olla.“ Selle peale saadan talle „Kas tõesti?“ pilgu ning suundun midagi meelepärast leidmata oma kohale hommikusöögilauas.
Kui kogu kupatus, iga üks oma nägu, samas nagu üks, laua taha maha on istunud, algab kohustuslik üksteise küsimustega pommitamine. Enne, kui pole vähemalt kolmele küsimusele rahuldavalt vastatud, pole viisakas lauast lahkuda.
Nüüd asub igaüks oma toimetuste, millest iga järgnev vähem elutähtis pole, kallale. Vaid mina, täiesti nõutu mida edasi teha, jään istuma ning Jamie Oliveri, mis kunagi hooajaga kaasas ei käi, vaatama. Midagi otsustamata lähen oma tuppa, mis lausa karjub koristamise järgi.
Tee peal kohtan ema, kes nagu alati noorema õe ukselävel seisab ning maas lebavatele riietele ja prahile näpuga osutab. Õde seal juures vaid noogutab ning kõigele ja-jah vastab ekraanilt klaasistunud pilku pööramata. Suurest kartusest järgmine ohver olla, asun kibekiirelt oma seapesa kallale. Iga poole tunni, mis venib kui kaameli ila, tagant lendab keegi mu tuppa, küsib, palub, tahab või räägib midagi, mis üha enam tekitavad minus soovi pead vastu seina taguda.
Olles tööga poole peal, jõudnud sahtlite ja riiuliteni, leian nende ääretutest sügavustest üha uut ja põnevat. Kunagised mälestused imevad endasse ning enne kui ma märgata oskan, näeb tuba kümme korda halvem välja kui enne.
Õhtusöök, mis serveeritakse alati ülima pidulikkusega kell kaheksa, viib keele alla ja kaalu üles. Mõni tund veel ning ma vajun rampväsinuna pehmesse voodisse ning mõtlen kõigele sellele, mis tegemata jäi.
Ma jäin umbes tund aega hiljaks. Oleks saanud palju parema valguse ja selge päikese loojangu, aga lained ja kogu möll oli piisavalt vägev, et muljet avaldada.
Koolis juures ei häiri mind enam seal niisama tühja passimine, ega kodused tööd, samuti mitte mingid nõmedad kahed ja kolmed. Isegi tšill on seal vahel käia. Aga kõige hullem on see meeletu väsimus. Kui kool läbi, ei jaksa ma enam mitte midagi teha, läbi nagu läti raha. See on kõige hullem.
Täna jõudsin juba nelja aeg koolist koju, vaatasin diivanil telkud ning jäin lihtsalt magama. Tükk aega magasin nii. Kohutav!
Muidu oli täna seoses õpetajatepäevaga sitaks tšill. Sai nalja parajalt ja mina oldud, taas. Nüüd on veel vaja vaid pidu panna ja siis on kõik väga bingo.
Mul on plaan. Mul on plaan teha sügisene kevadpuhastus/värskendus. Kavatsen hakata tegema midagi uut. Plaan on vägev. Ühesõnaga hakkan endaga kaasas kandma kaamerat ning jäädvustama Tallinna ja kõike seda, mida näen ja teen seotult Tallinnaga. See võtab küll palju aega ja kool on tõesti tappev ja kui vabastav kell on kõlanud have I the biggest wish to drop dead, aga ma tahan ja saan!
Esimene peatus on neljapäeval Rotermani kvartalis National Geographicu fotonäitus. Ja siis nädalavahetusel loodetavasti Jaapani aed ja vanalinn ja edasi ja edasi. Kahjuks eemaldati vanalinnast kõik kunstiteosed niisama sodi hulgas. Tahtsin sellest täiesti eraldi peatüki teha. Mis tähendab, et kõik ööpimeduse kunstnikud ruttu taas tänavatele mõttega silmailu pakkuma!
