Minu meelest on see lihtsalt EPIC video. Parim, mis Eesti artistile tehtud on. Ja terves maailmas kõige geniaalsem, vähemalt nii palju kui ma näinud olen. Peale selle oli megatšill lõpp nädalale niiet uus nädal, BRING IT ON!
Midagi, mis ma kirjanduse tunnis esmaspäeval kirjutasin.
Päikesekiir murrab jultunult ruloo vahelt läbi, kuumutab üles tolmu ning tabab mind otse näkku. Mööda koridori liigub minu toa poola kurjakuulutav pannkoogi lõhn, mis koostöös palavuse ja tolmuga kutsub esile maja raputava aevastuse.
Kõrval toast kostub jälle seda vana nurinat, mis annab teada, et õde sai taas üles aetud. Me mõlemad, silmad veel poolpilukil ja näol padja randid, astume toa ustest välja samal ajal hommikumantlit tagurpidi selga tõmmates. Väga tähelepanelik kõrvalviibija võib õnne korral isegi kerget pominat, mis tervitus peaks olema, meie suust kuulda.
Poole trepi peal, iga pühapäev täpselt sel samal alt 6. astmel, kohtame isa, kes näo järgi oleks justnagu 12 tundi beebiund maganud, kuid tegelikult poole ööni mööda kõrtse ringi kakerdas ja siia maani õlle järgi haiseb. Tema esmane ülesanne, mis on temasugusele 49 aastasele poisikesele meeltmööda, on teha meie hommik võimalikult piinarikkaks. Meie, kes me oleme selle positiivses mõttes terrori all juba 7-8, kes enam täpselt mäletab, elanud ning kõiki papsi kavalusi teame, läbime katsumuse mängleva kergusega.
Nagu doomino efekt ärkab ebamaise kilkamise peale kõige vanem õde, kelle pilk peegeldab ilmselget pahameelt ja eelmise õhtu mõllu tagajärgi. Ta tuleb vaikselt minu juurde, kui ma täies segaduses külmkapi kallal askeldan ning paljastab mulle saladuskatte all: „Nii raske on olla.“ Selle peale saadan talle „Kas tõesti?“ pilgu ning suundun midagi meelepärast leidmata oma kohale hommikusöögilauas.
Kui kogu kupatus, iga üks oma nägu, samas nagu üks, laua taha maha on istunud, algab kohustuslik üksteise küsimustega pommitamine. Enne, kui pole vähemalt kolmele küsimusele rahuldavalt vastatud, pole viisakas lauast lahkuda.
Nüüd asub igaüks oma toimetuste, millest iga järgnev vähem elutähtis pole, kallale. Vaid mina, täiesti nõutu mida edasi teha, jään istuma ning Jamie Oliveri, mis kunagi hooajaga kaasas ei käi, vaatama. Midagi otsustamata lähen oma tuppa, mis lausa karjub koristamise järgi.
Tee peal kohtan ema, kes nagu alati noorema õe ukselävel seisab ning maas lebavatele riietele ja prahile näpuga osutab. Õde seal juures vaid noogutab ning kõigele ja-jah vastab ekraanilt klaasistunud pilku pööramata. Suurest kartusest järgmine ohver olla, asun kibekiirelt oma seapesa kallale. Iga poole tunni, mis venib kui kaameli ila, tagant lendab keegi mu tuppa, küsib, palub, tahab või räägib midagi, mis üha enam tekitavad minus soovi pead vastu seina taguda.
Olles tööga poole peal, jõudnud sahtlite ja riiuliteni, leian nende ääretutest sügavustest üha uut ja põnevat. Kunagised mälestused imevad endasse ning enne kui ma märgata oskan, näeb tuba kümme korda halvem välja kui enne.
Õhtusöök, mis serveeritakse alati ülima pidulikkusega kell kaheksa, viib keele alla ja kaalu üles. Mõni tund veel ning ma vajun rampväsinuna pehmesse voodisse ning mõtlen kõigele sellele, mis tegemata jäi.
No comments:
Post a Comment