Saturday, 25 February 2012
Mustvalge sinimustvalge
Eile käisin perega vanalinnas jalutamas ning seejärel istusime Reval Cafes, kus ma sain ühte parimat Chai Lattet vürtsidega. Kuna eelmisel korral loovutasin ma rõõmuga kaamera õdedele, sest ma olin tegevuses mitteropsimise ja -uinumisega, siis seekord oli kaameraõigus minul.
Eilse kergelt sombuse ilma tõttu ei olnud piltidel eriliselt värvi ollagi seega hoolimata faktist, et ma eelistan värvifotosid, töötlesin kõik pildid must-valgeks.
Friday, 24 February 2012
Sunday, 19 February 2012
Moelennuk 2012
Reede õhtul toimus Bekkeri sadamas G5 koolinoorte kollektsioonide show Moelennuk 2012. Kergelt ekstreemne ja tööstuslik toimumispaik viis ürituse uuele tasemele.
Loomingu taset on raske öelda, sest seal oli väga häid kollektsiooni, aga samas ka üsna halbu. Hea tase oli väga kõrge ning enamus disainerid olid suutnud selleni küündida. Samas mõni pani küll peast kinni võtma, aga sarnaseid "õnnetusi" kohtab isegi New Yorki ja Pariisi moenädalatel. Eks selle võib lugeda normaalse kao alla.
Mis mind aga kõige rohkem üllatas, oli kvaliteet. Kõik tundus nii imehästi õmmeldud olevat, et ma haistan proffi kätt mängus olevat, aga samas pole oluline, kes õmbles, vaid see, kes kollektsiooni välja mõtles ja kokku pani.
Minu meelest on korraldajad ära teinud tubli töö, hoolimata erinevatest tehnilistest viperustest. Kas neid oleks võinud ette näha või ei, seda ma öelda ei oska. Aga mida ma enda arvamusest lähtudes võin öelda, on see, et Moelennuk on pürgimas n.ö. juhtivaks koolinoortest moedisainerite võistluseks. Oodatud tähtsündmus, milles kulmineerub kogu hooaeg.
Mulle jõudis alles seal kohale, kui kahju mul oli, et ma edasi ei saanud. Ma nägin nii hästi enda kollektsiooni sellel laval. Ning kuna ma väheke pettunud olin, pildusin ma alguses üsna tuliselt kriitikat. Lõpuks maksis karma mulle kätte ning ma lõpetasin ära.
Thursday, 16 February 2012
Päiksekiir
Damn! Viimasel nädalal on elu eriti kiiresti ja tormikalt voolama hakanud ning ta kisub mind endaga täielikult kaasa. Minu nädalavahetuse seiklusest saab lugeda ühel teisel leheküljel, aga sellest konkreetsest nädalast siin on ka mõndagi rääkida. Ma ei suuda uskuda, et homme on juba järgmine reede. Minu jaoks pole eelminegi veel läbi saanud ja ma millegi pärast arvan, et veel niipea ei saa ka.
Aga täna algas kamm sellega, et esimene tund ehk matemaatika jäi ära, kuna õpetaja haigestus järsku. Sellest saime muidugi alles hommikul koolis teada. Peale seda oli isegi kaks täiesti töötavat tundi ja siis jälle vaba paaristund. Kui me alla garderoobi poole suundusime, õnnestus mul trepist alla kukkuda ja päris valusalt. Selle asemel, et mulle appi tulla, naersid minu kallid klassivennad ning jalutasid mööda. Ja siis nad nimetavad ennast meesteks...
Seejärel käisime kambaga kebabi söömas ning siis lendasime selle sama Chrisi poole. See korter on ikka nii megamõnus!!! Kuigi veits imelik oli seal jälle olla. Algul istusin Crissuga rõdul, aga siis läks tema tuppa ning kaks klassivenda joinisid minuga. Haigelt chillax oli päikse käes istuda ja peale teha. Siuke elu. Natukene sai näidendit ka tehtud, aga mul õrnalt trippis niiet ma väga matsu ei jaganud.
Ma hommikul veel mõtlesin, et pistaks kaamera kotti, aga siis ma mõtlesin, et mida ma sellega veel pildistama peaks ja jätsin koju. Ma ka ei õpi kunagi. Ehk siis piltide asemel panin siia ühe klaveripala, mis on nii armas ja õrn.
Monday, 6 February 2012
Matchy matchy
Pildid: Planet Blue
See värv on nii kuradi ilus ja seelik ja misiganes kokku sobitatuna annavad midagi nii head lihtsalt. Ja piltide feeling on ka selline, et tõmbab käima.
Anyways tuleb päris tegus nädal, mille käigus saab nutetud, naerdud ja elatud.
See you later alligators!
Sunday, 5 February 2012
Löödud
Ma teadsin, et see juhtub ja nüüd tuleb taas jalule saada.Irooniliselt arutasime kirjanduses just Dostojevski unistajate ja õnne teooria üle.
Olla õnnelik tähendab iga päev riskida, et miski võib selle ühe hetkega ära lõhkuda. Õnnelik olemine nõuab julgust olla haavatav ning valmis kannatusteks, mis kõrgelt kukkudes on palju valusamad kui muidu. Lihtne on olla ja kõigele külma näoga vastu astuda, aga need inimesed ei saa ka kunagi teadma, mida tähendab olla siiralt õnnelik.
Ma ei saa olla mitte milleski kindel. Kas see, mis mul on täna, on olemas ka homme, või kas kõik on üldse nii, nagu ma arvan. Jääb üle vaid loota ja uskuda.
Subscribe to:
Posts (Atom)