Päiksekiir

Damn! Viimasel nädalal on elu eriti kiiresti ja tormikalt voolama hakanud ning ta kisub mind endaga täielikult kaasa. Minu nädalavahetuse seiklusest saab lugeda ühel teisel leheküljel, aga sellest konkreetsest nädalast siin on ka mõndagi rääkida. Ma ei suuda uskuda, et homme on juba järgmine reede. Minu jaoks pole eelminegi veel läbi saanud ja ma millegi pärast arvan, et veel niipea ei saa ka.
Aga täna algas kamm sellega, et esimene tund ehk matemaatika jäi ära, kuna õpetaja haigestus järsku. Sellest saime muidugi alles hommikul koolis teada. Peale seda oli isegi kaks täiesti töötavat tundi ja siis jälle vaba paaristund. Kui me alla garderoobi poole suundusime, õnnestus mul trepist alla kukkuda ja päris valusalt. Selle asemel, et mulle appi tulla, naersid minu kallid klassivennad ning jalutasid mööda. Ja siis nad nimetavad ennast meesteks...
Seejärel käisime kambaga kebabi söömas ning siis lendasime selle sama Chrisi poole. See korter on ikka nii megamõnus!!! Kuigi veits imelik oli seal jälle olla. Algul istusin Crissuga rõdul, aga siis läks tema tuppa ning kaks klassivenda joinisid minuga. Haigelt chillax oli päikse käes istuda ja peale teha. Siuke elu. Natukene sai näidendit ka tehtud, aga mul õrnalt trippis niiet ma väga matsu ei jaganud.

Ma hommikul veel mõtlesin, et pistaks kaamera kotti, aga siis ma mõtlesin, et mida ma sellega veel pildistama peaks ja jätsin koju. Ma ka ei õpi kunagi. Ehk siis piltide asemel panin siia ühe klaveripala, mis on nii armas ja õrn.