Tere taas varahommikune paanika ja peata mööda maja ringi jooksmine. Õnneks mingitel kummalistel põhjustel tegin ma eile õhtul midagi, mida ma kunagi muidu ei tee: panin oma asjad enne magama minekut valmis, sealhulgas ka riided. Õnneks just selle pärast, kuna paps magas sisse ning meil jäi aega täpselt 20 minutit, et majast välja saada. Must... tegelikult pole väga sõber, aga vahel lihtsalt tuleb selline tuju, kui ma tahan sulanduda ning jääda märkamatuks, olla üksi oma mõtete ja maailmaga. Muidu ei ole see väga võimalik nendes kingades.
Rääkides kingadest... Täna ei jäänud mul koolis märkamata üks punases vestis tüdruk(hiljem selgus, et kuuenda klassi õpilane), kellel oli jalas kulunud teksad - mitte heas ega stiilses mõttes - mohamedi sall ja lisaks vestile mingi kampsun või midagi ühesõnaga ebamäärast ja mitte midagi ütlevat. Ja selle kõige tipuks olid tal jalas erksinised Jeffrey Campbelly stiilis puust kontsaga saapad. Nii valus - ja ma ei taha üldse ülespuhutult või endast liiga hästi arvavalt kõlada - oli näha, kuidas niivõrd iseloomukaid ja vingeid jalanõusid nii kurjalt on ära kasutatud. Minu meelest võib seda nimetada lausa moe väärkohtlemiseks ja vägivallaks.
Welcome back early morning panic and running around the house like an idiot. Luckily because of some unknown reasons I did something that I never do before going to bed last night: put my things ready including my clothes. Luckily because my dad's alarm clock had stopped working and we had 20 minutes to get out of the house from the minute he realized that. But black... not my cup of tea but sometimes I just have this feeling that I want to melt into the background and stay unnoticed and this is something that black does with people in my opinion, well of course not while you're wearing heels like that but never-the-less.
No comments:
Post a Comment