Back street boys

Karolin, Katre, Egle, Helis, Katriin, Kätlin

Udukas, aga äge

Pildistas Lotta

MA SAIN HAKKAMA! See oli nii emotsionaalne nädal, aga ma sain hakkama. Ma olen kirjeldamatult õnnelik, sest kollektsioon kukkus välja täpselt sellisena, nagu ma tahtsin. Minult on korduvalt küsitud, kas ma tahan disaineriks hakata ja ma vastan, et ma ei ole kunagi pidanud ennast mitte mingiks disaineriks, mul lihtsalt tuleb idee, mis kratsib mõttes seni, kuni ma asja ära teen.

  Idee tuli mul juba sügisel, aga kuna ma teadsin, et raha ei ole, aega ei ole, õmmelda ei oska, siis ma panin ta kõrvale. Aga kogu see aeg oli ta mul ajusopis olemas. Kuidas ma jätan idee teostamata?! Võimatu. Ma ei annaks endale kunagi andeks. Ja nii ma siis 40 päeva enne panin ennast kirja, kaks nädalat enne tegin esimese pluusi ning ülejäänu sai õmmeldud ühe nädalavahetusega.

  Teine põhjus, miks mulle meeldib nii pressida ja tõmmelda on see tunne, enne show-d. Kui toimub lavaproov ja ma käin ringi, räägin modellidele kuhu ja kuidas nad minema peavad ning siis läheb esimest korda muusika käima ning kõik hakkab iseenesest paika loksuma. Ja siis ma jooksen, vaatan ühest küljest, teisest, jälgin muusikat.
  Ja need viimase hetke tegemised, see lollakana ringi jooksmine. Nii kihvt oli, kui paps tuli meie tšikkidekambale järele ning me kõik kuuekesi ronisime autosse ja kui ma siis eespingist taha vaatasin ja nägin neid vadistavaid tšikke, see oli lihtsalt nii khuul. Modellibuss.
  Ja mu modellideta poleks kollektsioon olnud see, mis ta lõpuks tuli. Kõige lahedamad modellid üldse. Ausalt, paremaid ei oleks saanud soovida, sest see kuidas nad oma rolli sisse elasid ja seda laval esitasid ja see oli nii lahe. Ka piltidelt on näha, kui normaalsete inimestega tegemist oli.
  Ja kui lõpuks tuli meie aeg lavale minna. Ma ei kujuta ette, mis tunne võis modellidel olla, aga ma tean, mis adrenaliin oli olla kardina taga ning teada, et MINU kollektsioon on laval, et kõik need inimesed ja žürii vaatavad MINU loomingut, seda millesse ma oma hinge olen pannud. See on üle kõige! Ja just selle pärast ma seda teengi.

Ma tahan tänada kõiki, kes minusse uskusid ja kõiki, kes mind toetasid. Tahan tänada Lottat, kes nii imeilusasti minu triikrauda hoidis ning ma tahan täna oma plixe ning ka korraldajaid ehk Viimsi Kooli!

Ps. Pilte tuleb veel!