Miks elu liivana kaob peost kui mälestused unenäost? Kuigi unenäodki ei kipu mind enam päeval rahule jätma. Mind on tabanud täielik rahutus. Ma ei suuda enam kaua ühe koha peal püsida. Tahtsin Tallinnast ära, sain ära. Algul oli süda rahul, kuid siis hakkas jälle tikkuma ligi soov kuskile edasi liikuda. Aina edasi ja edasi. Ma tahan rännata, elada oma kohvri otsas ning olla pidevas liikumises. Kuhu järgmiseks? Põgeneda selle kurbuse ja rahutuse eest, mis mind igal pool jälitab. Lugeda raamatut ja tunda metsi ning põlde minust mööda tuhisemas. Ma olen liiga kauaks püsima jäänud. Pean teele sättima.
Pildid tegi minu 7-aastane õepoeg.
No comments:
Post a Comment