Leidsime Helisega selle megaarmsa Marie Underile pühendatud purskaevu ja kuna valgus ja vesi ja kõik oli nii ilus, siis me pidime tegema paar pilti. Kahuks ainuke tehnika, mis kaasas, oli minu telefon. Järjekordne suurepärane õhtu. Kuidas ma võisin üldse arvata, et ma kohe peale kino koju lähen, mu süda aimas, et õhtu võib veel midagi tuua ja seda teadis ka mu isa. Kõige parem osa oli veel see, kui me kõik kell kolm öösel lõpuks koju hakkasime sättima ning avastasime, et meie jalanõud olid vihma kätte jäänud. Aga pidu saab läbi ja tuleb tagasi tööle asuda.
No comments:
Post a Comment