Äkki nüüd päriselt, sest lootust on jääda kooliga vähekene kodusemaks. Muidu jooksen ringi nagu peata kana ja ise ka aru saa, kuhu kogu see aeg kaob. Ma ju ei tee mitte midagi?! Või? Võib arvata, et vähekene naiivne on loota rohkemat aega kooli kõrvalt, aga mina loodan. Pluss ma olen järjest läbi käinud peaaaegu kõik seni lavadel kõndinud kevadkollektsioonid ja mul on nii hea meel, kui palju ilu ma näen.
Ma olen veits lost oma stiiliga ja loodan blogiga ennast taas järje peale saada. Ma luban! Aga üht ma tean: see leopardimustriga mantel on to die for!
Nägudeni!
No comments:
Post a Comment