Cemicum

Rootsist läksin ma otse Tartusse. Autos jäin juba korraks magama, aga siis paps ei saanud jätta mind kiusamata niiet väike uinak jäi vaid tühipaljaks unistuseks. Sünnipäev toimus tartu ülikooli keemia instituudis Cemicumis ning emaus külalistest olidki just selle sama maja töötajad või lihtsalt keemikud. Igalpool oli kuulda keemiat ja keemia ja veel kord keemiat niiet mina tundsin ennast väga vales kohas olevat. Esimesed paar tundi olid väga rasked, sest ma olin nii väsinud, et ma oleks peaaegu püstijalu magama jäänud. Õnneks või kahjuks see periood läks mööda ja ma jõudsin juba järgmisesse etappi. Ma tundsin nagu oleksin purjus, laeva kõikumist oli ikka veel nii hästi tunda niiet ma lausa tuikusin käies.
Mingi üheteistkümneks läksime Pargi tänavale tagasi ja juba kell 12 ma magasin.

Rootsi laeval on kõik normaalne

 Mega vahva tripp oli!!! Täis üllatusi ja ootamatusi, juhtumeid ja inimesi, mida ma poleks elu sees sellelt reisilt oodanud. Meie kajutil olev aken ja parajalt ruumi moodustasin parima tšillimis spoti, kuigi see oli paari esimese seal viibitud sekundiga juba ehtne seapesa. Seltskond oli ka ülikõva, meil sai nii palju nalja ja nii palju sai tobedusi tehtud.

Esimesel õhtul võtsime rahulikult, olime Starlightis, vaatasime kabareed ja tantsisime. Ibizal ei toimunud sinna sõites mitte midagi. Magama läksime suhteliselt varakult, et šoppamiseks täiesti valmis olla. Kui laev jõudis Ahvenamaale, hakkas see nii õudsalt vibreerima, kohutav lausa. Muidu kõigutas laev ka arvestatavalt.

Laevalt saime maha 11 aeg, bussiga kesklinna ja ostlemispõrgu läks lahti. Probleeme esines, aga need said lahendatud ja lõpuks sain endale soetatud päris mitu kena ja toredat asja: lilla kampsik, kuldne linnuküünistest sõrmus, kõrvarõngad, mis esinevad ka piltidel ning lisaks veel musta maani stretšist seeliku ja musta pintsakjaki. Ei saanud päris seda, mida ma läksin sinna otsima, aga olen siiski väga rahul.

Laeva tagasi jõudsime ka parajal ajal, puhkasime ja lesisisme niisama mõnda aega kajutis, käisime väljas pildistamas ning  siis poes, kus lõime ka viimase raha laiaks. Ma ostsin endale 11€ eest Absolut viina puhtalt juba selle pudeli pärast. Sai juttu räägitud ja pulli tehtud, teised hakkasid vaikselt purju jääma, aga siis oleks Helis verest peaaegu tühjaks jooksnud, sest Lotta sõitis kogemata tema varbast uksega üle ja siis olid jälle kõik  suht kained. Nii me siis alustasime jälle Starlightist, tantsisime suht kaasaegse muusika järgi, aga tüdinesime ära ja läksime ära. Ibizat külastasime ka, aga seal toimus mingi eospask 80ndate ja 90ndate muusika järgi vanakeste tantsuõhtu. Mõni läks varem magama, mõni hiljem.

Ps. Ei viitsi õigekirja üle kontrollida 

Thank you, Harry

Kui mult küsitaks 10, 20 või isegi 30 aasta pärast, mis raamat on minusse kõige suurema jälje jätnud, kõige rohkem korda läinud, siis ma julgen kindlalt vastata Harry Potteri kõik teosed. Ma olen kõiki osi lugematuid kordi läbi lugenud, aga alles see suvi ma võtsin kätte ning hakkas "Tarkade kivist" pihta ning ei lõpetanud enne kui "Surma vägised" sai läbi. Iga kord kui ma olen kõige viimase rea läbi lugenud, poeb hinge väike kurbus, sest ma ei tea, millal ma saan jälle mööda Sigatüüka koridore jalutada. Need raamatud on nii endasse haaravad, et ma nagu oleksin sukeldunud mõtesõelas kellegi mälestustesse ning näeksin kõike kõrvalt. Ja nüüd ma pean ootama jälle, et paari aasta pärast uuesti seda taasavastamisrõõmu tunda.

Good girls gone wild?

Et siis nädalavahetus, mis mul paar nädala tagasi oli. Mel tuli laupäeva õhtul minu juurde, grillima ja värki. Algul me ajasime niisama juttu, kuna polnud ammu näinud ja siis tegime kana sidruni marinaadis, see oli nii hea. Juba grillimise kõrvale tegime šampuse lahti. Kui toit sai valmis, tegime endale väikse pesa terrassi nurgal. Šampusest sai vein ja veinist kokteilid ning siis tuli välgust mõte minna linna. Ruttasime kiiresti sättima, lõime ennast üles, kontsad alla ning avastasime, et viimasele bussile me ei jõua. Tellisime suurte raskustega takso ning tõmbasime linna peale. Käisime Shootersis, kus tegime mõne tequilad ning seejärel Privésse, kus ma käisin üks hetk lihtsalt lataki laua alla pikali ja juba paari tunni pärast me läksime koju tagasi. Kvaliteetõhtust sai midagi muud, aga muidu oli lahe ikkagi

Siting still

FML olen kodus lõksus soovituslikult terveks kuuks, aga mina ei plaani niikaua küll siin kaua passida. F*cking väikse varba luu murd ?! Kõlab veel ebaloogilisemalt kuidas see juhtus. Ma hakkasin naerma, kui arst näitas mulle rõntgenipilti ja tõdes, et luumurd ja ei midagi muud. Ma ei suutnud midagi muud teha kui naerda ja öelda:"Uskumatu!" USKUMATU!!! See on siis tasu selle eest,kui sa jooksed rõdupiirdel turnivat kassi päästma? Lööd varba vastu uksepiita poolel teel ja see läheb pooleks ? Crap

Aga üks asi ajab mind veel vihale - idikatest tallinlased ja see meeletu kära nende bussiradade üle. Enne, kui ükski bussirada Tallinna tehti olid juba linnatänavad autosi täis ja mida aeg edasi,  seda halvemaks olukord läks. Selleks, et vähendada autode arvu ja soosida ühistranspordi kasutamist, tehti bussiridu, mis kiirendavad bussisõitu ja teevad ebamugavamaks autoga liiklejate elu. Probleem aga ei lahenenud ning autode arv jätkas samaviisi kasvuteel. Fakt on see, et see autodemeri ei mahu enam Tallinna kesklinna ära, kusjuures enamus autodes on heal juhul kaks inimest. Sellepärast minnaksegi meetmetega üha äärmuslikumaks ning on kahju, et ikka inimesed, kes on harjunud automugavustega, ei näe autostumise probleemi. Samas võiks olla õnnelik, et pole mindud Londoni teed, kus on koht tõesti ainult taksodel, ühistranspordi ja teenusepakkujatel ning ülejaanud peavad maksma päeva eest 10-12£.

Tallinn on liiga autokeskne ning kui teha bussid mugavaks, tihendada nende graafikuid ning töötada bussiradade plaan korralikult läbi, siis ei näe mina selles midagi halba.