Kunagi ma ei saanud aru veiniõhtutest ja sellest, miks võtta õhtul kuskile raamatu kõrvale üks pits või klaasike, aga mida aeg edasi, seda enam ma mõistan. Veinis peitub mingi imelik jõud, lisaks sellele jõule, mis paneb pea valutama. Aga juba see korgi pealt keeramine ja tõmbamine ja siis käib see hääl ning siis ilusasse klaasi kallamine. Jätab joomisest palju elegantsema ja inteligentsema mulje, kuigi nagu juba kivipallur Jürto ütles: "See, et sa jood päevas üksinda pudeli veine ära, ei tähenda, et sa oled veinisõber , vaid joodik" Kui mul ei oleks vanemaid, kes asjale veits viltu vaataks, eks ma oleks ka juba selle kahe nädalaga veinisõber.
Aga reedel käisime tšikadega linna peal. Väga imelik õhtu oli. Esiteks juba see, et ma palju jõin, aga samas ennast üldse purjus ei tundnud olevat, aga jällegi see, et ma nii palju nii valedel teemadel ära rääkisin, see jällegi tõestas vastupidist. Sai palju ühest kohast teise tripitud ja värki. Oleks tahtnud purjus olla, aga vähemalt sain autoga koju. Reedel jälle!
Lisaks veel üks hea lugu, mille ma täna avastasin:
No comments:
Post a Comment