Eile oli nii mõnus päev! Meil sai Mišaga kolmapäeval 6 kuud(vau) täis, olgugi, mis vahepeal on olnud. Mõtlesime, et teeme selle puhul midagi lahedat ja toredat. Istusin siis autosse ja esimese asjane ütlesin, et lähme Jägala joale. Tema hakkas naerma ja küsis, kas ma loen ta mõtteid. Ainuke asi, mida ma mäletasin sinna saamise kohta, oli teeots, kust tuleb Peterburi maantelt ära keerata ja kõik. Miša teadis sama palju. Aga sellest polnud midagi, sest me saime autoga mööda seda ala ringi seigelda ja sattusime mingi imeliku paiga peale. See oli nagu endine karjäär, kus nüüd vesi sees oli. Seal oli nii palju sodi ja prahti, mingi vend oli isegi oma auto seal tükkideks lahti võtnud. Leidus ka printereid, riideid, krõpsu - kõike, mis eluks vajalik.
Kui lõpuks auto juurde tagasi läksime, hakkasin üle valli ronima ja viimasel hetkel märkasin rästikut rõõmsalt keras. Ma hüppasin sealt ühe joktosekundiga meetri kaugusele. Suht vastik, sest ta oli nii suur. Lõpuks võtsime kaugelt hoogu ja hüppasime sellest vallist üle. Istusime autosse ja ma tegin nalja, et dvj, ma sõidan. Miša aga võttis tõsiselt seda ja siis ta hakkas mind veenma, et miks mitte ja nii. Lõpuks ma juba andsin peaaegu järele nii et Miša hakkas juba autost välja ronima ja siis nägime, kuidas mendi auto meie teele ilmus. Topelt vedas.
Lõpuks leidsime Jägala joa ka üles.
Aga piltidest nii palju, et igal pildil miski häirib mind. Näiteks see peegliga pilt - mind nii segab see kõrs, mis üle pildi läheb ja fookusest väljas on. Kahjuks ma seda siis ei märganud, et ära võtta. Jama.
No comments:
Post a Comment