Elämä on laiffii

Järjekordne "fuck"

Esimest korda elus mõtlesin ma tõsiselt kooli pooleli jätmise võimalikkusele. Polnud millegi juurde tagasi tulla. Kõik tuleviku plaanid tundusid nii tühised võrreldes sellega, mis mul seal oli. Sõita tähendab elada. Kui päev oli läbi ja ma veel viimase pilgu mäele viskasin, mõtlesin kõigele sellele, kus sai offi sõidetud ja kuidas kukutud ning kord ma sain öelda, et olin olnud epic nind võtnud absoluudselt kõik, mida sai. Mõõta päeva kordaminekut kukkumiste järgi, mida rohkem ja vägevamalt seda parem. Kukkuda ei tähenda ebaõnnestuda. See tähendab, et olen olnud piisavalt julge ja võtnud riski, astunud piirist üle, nihutanud neid veel eemale. Sellel piiril sõitmine ongi kõige magusam. Kõik on iseendas kinni ja julguses. Kui julged, saad ka hakkama, väikenegi hirmu ja kahtluse kübe ning sa kukud. Ja see tunne kui sa jõuad alla ning suurest kiirusest silma tekkinud pisar sealt välja murrab ja mööda põske alla voolab - pole midagi paremat.
  Jah lihtne on mõelda oleks ja oleks, aga tõesti, kui seda kooli ei oleks, siis ma oleks tõesti sinna jäänud ning enne kevadet mitte tagasi tulnud. Olen juba mõnda aega mõelnud peale keska lõppu minna talveks Åresse tööle, aga see oli ka vaid mõte. Nüüd on see muutunud reaalseks plaaniks, vb mitte just Åresse, sest Levi sai väga armsaks.
  Kui ikka kesktalvel Lapimaal käinud ei ole, siis ei ole tõelist talve näinud. Piltidelt jääb mulje, nagu ainult päikseloojangut oleks pildistanud. Tegelikult on nii, et see päike ongi selline kogu aeg. Päiksetõus läheb sujuvalt üle loojanguks, vahepealset ei ole. Kõik oli jääs ja paksu lume all, isegi liiklusmärgid. See, mis mäeotsas toimus, oli omaette tase. Ja see lumi ei olnud pehme ja õhuline vaid suht kõva ja seda maha ei raputanud kuidagi. Rajalt kõrval või üldse täiesti mitte rajal nö. off-pistet  sõites kukkuda ei tahtnud, sest see tähendas poolemeetrise ja veel sügavama lume sisse vajumist. Ühe korra mul õnnestus peaees pooleteistmeetrisesse tuisuvaalu lennata. Selline tunne nagu oleks laviini alla jäänud, kuidagi välja ei saanud, midagi peale lume hingata ei olnud ning rabeledes kaevasin ennast veel sügavamale. Ulme. Täielik talvevõlumaa.

Ühesõnaga oli südantlõhestav lahkuda ning nii raske on uuesti ümber harjuda ja mitte mõelda sellele, mis võiks olla. Aga nüüd on, mille nimel elada.

Det lilla priset ehk Väike hind 2.

Free People

2. peatükk – La gente esta muy loca

Kui Shakespeare’i jaoks oli kõige olulisem küsimus „Olla või mitte olla?“, siis minul on selleks „Mida me siis täna joome?“ Lahja alkoholi isu enam pikka aega juba ei olnud, liigne keemia. Eelmise nädala kirsiviin kokaga samuti väga ei kutsunud ja kokteilide jaoks raha ei olnud. Viimase aja lemmikuks on saanud tequila. Selle shottide  järjest kõmmutamine on mõnus adrekas. Niiet läheb esimest korda… läheb teist korda… ja läheb kolmandat korda… müüdud! Nüüd kui kõige olulisem punkt oli lahendatud vajusin taas oma sooja vanni ning nautisin koduspa’d.

  Mul on väike traditsioon enne välja minekut ennast poputada ja viimseni läikima lüüa. Tekitab sellise värkse tunde ning ma olen valmis jälle kõikidele nendele lõbusatele jubedustele vastu astuma. Viimasel ajal ma isegi ei küsinud enam endalt, kas see kõik on homset head enesetunnet väärt, sest ma tean, et on. Pealegi ongi põhjus, miks terve päev pidžaamas telekat vaadata ja chail hea maitsta lasta. Eriti tore on, kui keegi veel minu pool on. Ning seda juhtub päris tihti, sest pole just eriti palju inimesi tutvusringkonnas, kellel nii mõnus korter vanalinnas oleks, mis sest et too veidike väsinud ja lagunenud on. Kodune.

  Kuna mul polnud mingisugust plaani kalale minna, valisin endale midagi väga antipeolikku. Jalga tõmbasin enda vanad kulunud ja katkiste põlvedega tumesinised teksad ning peale meeste AC/DC t-särgi. Mis kõige parem, jalavarjudeks valisin päevi näinud ketsid. Juuksed sättisin kõrgesse hobusesabasse, väike lainerijoon ning musi punaseks ja valmis ma olingi. Aga, et mitte täiesti trendikülm olla, võtsin endale kätte Marc Jackobi punase ridiküli. Väga mitte klassikaline kooslus.

  Astusin majast välja tänavale, süütasin vogue slimi, jäin sinna samasse seisma ning otsisin välja enda telefoni. Esiteks ma tegelikult ei suitseta, aga kui kell näitab peo peale, siis automaatselt lülitub minu režiim kõige sellega seonduvale. Teiseks sel ajal, kui täiskasvanud, noored ja isegi lapsed on hullud iPhone’de ja igasuguste muude nutitelefonide järgi, olen mina jäänud taaskord põhimõtteliseks ning olen lausa uhke oma lihtsa kuid armsa Samsung La’Fleur’i üle.

  „Buena sera, bella!“ hüüdsin valjusti torusse, kui Mel telefoni vastu võttis.

  „Ciao, ciao!“

  „Mina astusin just majast välja ja hingan värsket õhku. Kus sa oled, mis sa teed?“ küsisin ma ning tõmbasin ühe suure mahvi.

  „Viisime just kotid ja muu kraami ära ning hakkasime siit Solarise juurest vanalinna poole liikuma,aga teised lähevad algul ühele sünnipäevale.“

  „Selvä, no ma tulen siit Lühikesest jalast alla ja siis jalutan ning näiteks saame Bermudas kokku?“ Bermuda all mõtlesime meie Suur-Karja ja Väike-Karja ristumist, sest seal olid kõik parimad baarid ning kui sa sinna juba sattusid, siis sealt nii lihtsalt välja ei saa. „One does not simply leave Bermuda.“

  „Julgeme? Sest sealt me enam niisama naljalt ei lahku enne.“

  „Millal meie endas kahelnud oleme. Minu meelest ei saa sellist küsimust lihtsalt esitada, sest täna me lähme Mordorisse ära maksku, mis maksab,“ tegin ma asjad selgeks ning nii saigi otsustatud. Tõmbasin kopsud õhku täis ning ohkasin, sest kerge ärevus ja põnevus oli hinges. Pole ammu enda kooliaegseid sõbrantse ja semusid ka näinud, sest ma liigun ju nüüd nii teises seltskonnas, aga midagi pole parata. Igal oma tee, mida käia.

  Kell hakkas vaikselt juba keskööle lähenema ning inimesi voolas aina juurde. Veel oli viimane aeg, mil võis saada mõne laua kuskil. Hiljem oli juba võimatu missioon 5. Mulle oli eriti meelt mööda fakt, et linn oli turiste täis. Kohe kui asi läheb rahvusvaheliseks, võib mind kampa lugeda. Ja hoolimata sellest, et ma nägin välja nagu läheksin põldu kündma, vilistati ning vaadati mulle järele.

  Niipea, kui ma Mel’i nägin, unustasin vana ma olin, pistsin kiljuma, jooksin ta poole ning haarasin tugevasse embusesse. Kaisutasime nii mõnda aega.

  „Nii, hakkame jooma nüüd!“ võtsin ma tõsise hoiaku tagasi ning tõmbasin loosi, kuhu me esimesena sisse lendaks. Lotoõnn langes täna Laborile ning just sealt me alustasimegi. Võtsime kohad akna juurde ning läksime tellisime esimesed shotid. Tequila, tequila.

  „Näitame neile, kuidas seda tehakse,“ ütles Mel altkulmu, lakkusime soola ära ning kallasime tulise otse kõrri. Selle peale hammustasime kohe haput sidrunit ning tundsime, kuidas seest kõik keema läks ja mootor tööle hakkas.

  „Wohooo! Nii juba läheb, võtame uued,“ hüppasin ma püsti ning suundusin leti juurde. Minu ees ootasid järjekorras kolm briti noormeest, kes olid juba märksa viisakamas konditsioonis.

  „Well, well, well. Look who we’ve got here. Can I get you something?“ pöördusid nad minu poole ning neil olid sellised näod peas, et mul polnud mõttetki ei öelda.

  „As a matter of fact you can. Me and my friend, who’s sitting over there, would like to have tequila,“ ütlesin ma neile kavalalt ning sellega polnud neil mingeid probleeme.  Nad istusid meie lauda ning pidu võis alata.

Det lilla priset ehk Väike hind 1.

WILDFOX

 1.peatükk – Is what you’re living for worth dying for?

  Kui irooniline võib ühe inimhinge elu siin maapeal olla. Olen suur vastane masstootmisele ja lõputule tarbimisele, mis ennast ära ei põhjenda ning on vaid igavesti millegi järgi janunevate inimeste isekas enesenäitamine. Ja ikkagi leian ma ennast seismast 6 päeval nädalas  ülemõistuse kallite ja ülehinnatud kingade riiuli ees ning mõtlemas, kuidas täna ennast eksponeerida veel parema ja veel uhkemana. Teen tööd, mis elabki vaid selle sama tarbimise najal, kannab ainukest eesmärki müüa kulla pähe sitta.  Ja ikkagi pole midagi, mida ma rohkem teha armastaks. Jälgin trende nagu viimane moenarr, ehitan õhust lugusi, mida minust veel suuremad lollid suure õhinaga loevad ja enda Piibliks peavad. Ma ei pea isegi põhjendama, miks sellel hooajal järsku sinine palju parem värv on kui roheline ning miks maomuster enam moes pole. Tänapäeva inimese lollus.

  Ja siin ma siis nüüd olen järjekordsel reede hommikul värskelt dušši alt tulnud ning valin kostüümet, millega kõigis kadedust tekitada. Valisin endale selga midagi klassikalist: mustad Cheap Monday teksad, hall Chaneli särk ja Zara kuldne litritega pintsak. Jalga enda uhiuued Louboutinid. Väike pilk peeglisse ja välja ma astusingi.

  Ahh kevad. Kui lumi on sulanud, aga suve veel ei ole. Päike on juba soe, aga õhk on jahe. Kuigi kraade on tõesti vaid 10 ringis, on kõik oma soojad riided, mis sügisel sama ilmaga ammu seljas juba oleks, nurka visanud ja naudivad seda, mida veel õietigi pole. See on nagu ilus hommik peale tormist ööd. Tuul on vaibunud ja nüüd tuleb vaid  vaadata üle võimalikud kahjud ja uuesti elama hakata. Lootus, usk ja armastus soojenevad üles ning murravad niiske mulla alt välja ja puhkevad esimesed õied. Taas kord.

  Mõtlesin, et aega on selle kiire asjaga ning selle asemel, et otse oma kontorisse minna ja tööle asuda, otsustasin jalutada Admiraliteedi basseini äärde ja enda lemmikut chai lattet nautida. Vahel võib head ja paremat ka endale lubada, või siis natukene rohkem kui vahel.

  Hoolimata ajast, mis möödunud on ning lahutab seda, kes ma need pikad aastad tagasi olin, inimesest, kes ma täna olen, tulevad ikka veel need samad tunded, mis alati selle kohaga seoses on tulnud. Mõni mälestus ei sure ja inimesi lihtsalt oma südamest ära ei kustuta. Siin ma käin ja armastan teda iga natukese aja tagant, vaikselt ja salaja. Ainult siin sadamas on lubatud surkida minevikus ja elada neid hetki uuesti ja uuesti oma peas läbi. Aga niipea, kui ma kaid seljataha jätan, teevad seda ka igatsus ja arm ning rohkem ma neid ei puutu. Kuni järgmise korrani. Vahel on vaja, et minna oma eluga jälle edasi.

  Lõpuks astusin sisse oma kontorisse, mis lõhnab entusiasmi ja rohelise järgi. Kõik on veel lapse kingades, aga tundsin õhus elektrit, mis viitab millelegi suurele ja vägevale. Millestki tuleb ju alustada, oma ajakirja üleöö käima ei tõmba. Isiklik stuudio väikese kuid armsa pundiga tundub just see õige stardipauk olevat. Nii kaua kui ideid jätkub ja soovi tegutseda ja aina edasi pürgida ka leidub, ei saa miski iseenesest takistada. Ja kui, siis lõpuni välja. Üle laipade minema ei hakka, aga vigastuste eest mina ei vastuta.

  Avastasin rõõmuga, et meie muidu lagedale tellisseinale on üles riputatut tõeline kunst – grafiti, mis on küll eritellimus, kuid siiski otse tänavalt. Aga seda me taotlemegi – tänavakunsti. Üks kõik, kas see väljendub pildis, mis majaseinale värvitud, huvitavad arhitektruurilised lahendused või kas või see, kuidas me riietume. Meie isiklik võimalus muuta tänavapilti, sest me kõik peame oma kiirete päevade jooksul liikuma punktist A punkti B. Selle käigus oleme osa miljööst oma teekonnal. Üks võtab kätte spreivärvi ja on loominguline, mina aga valin mõne kleidi ja selle juurde pärliks paari kingi. Defineerida tähendab piirata ja piirata kunsti, tähendab öelda lapsele, et ta ei tohi enam kunagi mängida.

  Istusin oma lihtsa laua taha, võtsin välja oma hinge ja mõistuse ehk märkmiku, lõin selle lahti ja süvenesin igasse kui viimasesse märkmesse. Kui ma oleksin pidanud panema eesolevad tegemised tähtsuse või meeldivuse järjekorda, siis ma oleksin nad lihtsalt üksteise otsa kirjutanud, sest võimatu missioon oleks neid järjestada. Teha tööd, mille iga hetke  tahad otsast lõpuni läbi elada ja naudid isegi raskemaid aegu, on midagi. Nutta või naerda, sest osa õnnest on jalutanud minu juurde.

  Panin paika oma tegevusplaani ning kõige seedimiseks tegin endale ühe oma lemmikutest – virgin mojito.  Seejärel maandusin taas arvuti taha, vastasin kirjadele ja vaatasin üle tänase sessiooni detailid. Minu esimene tõeliselt arvestatav tellimus. Kavas oli väike võte Pirita rannas ning teemaks väheke hipsteristiilis paradiisiranna peitusemäng. Väheke jahe oli küll, aga minu meelest see annab värske ja karge tooni kogu teemale. Inimene tunneb ennast taas erksa ja tugevana ning just nii lähenevale suvehooajale vastu astubki. Ootused ja lootused olid kõrgel ja mängu pandud oli päris palju, aga kõige olulisem oli ikkagi lõbutseda ja nautida. Kohe kui enam tegevusest rõõmu ei tunta, tuleb nurka muuta, sest kui ise väga ei taha, siis miks teisedki peaksid tahtma.

  Just, täna saab olema minu päev. Täpselt nagu oli eilne ja tuleb homne.

Jag vet bara att jag vet ingen ting

Pildid on muidugi Tumblr.com

Natukene inspiratsiooni ning motivatsiooni, mis aitas mul selle meeletu nädala üle elada. Kerge see kohe kindlasti ei olnud, aga ma sain hakkama ja nüüd on isegi hea tunne. Kuigi samas mõne asjaga keerasin veits perše kaa, aga shit happens. Peaasi on see, et juba ülehomme tõmban ma siit nihhi ning sõidan veel rohkem põhja, kus on veel rohke lund, veel pimedam ja veel külmem. Kui see kõlas natukene negatiivselt teie jaoks, siis minule on see kui taevane kingitus, sest minna Lapimaale suusatama -  seda juba iga aasta ei juhtu. Teine asi on see, kuidas ma 12tunnise sõidu selle seltskonnaga üle ela.
  Hea uudis on veel see, et seal ei ole ligipääsu internetile, mis tähendab, et ma olen valmis pannud kaks postitust, mis siis on kokku minu psühholoogia lõputöö. Kaks peatükki ma tegin ja kahes osas nad ka tulevad. Neid ei saa muidugi peatükkideks nimetada. Minu jaoks on nad üldiselt sellised sissejuhatavad osad ning sealt hakkab alles tegevus peale. Aga noh, ma mõtlesin, et Mainin ka veel igaksjuhuks ära, et see on välja mõeldud kõik ning pole ilmselgelt päriselt.

Näeme siis juba veits rohkem kui nädala pärast!

Ps. Ma kasutan ära aega, kui mulle peksa ei saa anda ning teen ühe üllatuspostituse ka ;)

She doesn't know, she doesn't care

Mul oli suhteliselt raske, kuid samas ka huvitav nädal. Koolitööd oli päris palju, jällegi üritusi tundide ajast oli ka ning see päästis meid mingist osast koormusest.
  Reede õhtul käisin semudega väljas. Mul oli täielik dilemma mida teha, sest järgmine päev pidin olema väga viks ja viisakas. Juba ütlesin enda ei ära, kui lõpuks ikkagi mõtlesin, et perse kah, ma veel kahetsen, kui koju jään ning läksin linna. Minul oli väga tore, Helisel oli ka kindlasti väga tore ja üldse kvaliteet õhtu oli. Gosh kuidas ma tequilat armastan. See on nii hea.
  Laupäeval olin keeglisaalis rajakohtunik. Mulle väga meeldis see töö ning kuna ma teenisin ka natukene, siis väga bingo. Üldse kogu see keegli värk on nii lahe, sest see seltskond on selline väga muhe ja lõbus. Kuna tegemist oli lahtiste meistrikatega, siis seal oli igast rahvuseid veel. Sain isegi enda rootsi keelt arvestatavalt praktiseerida.
  Pühapäeval olin samuti keeglisaalis, sest finaalid olid. Päris vägevad tulemused visati ja pinge oli õhus kogu aeg. Megatšill lihtsalt. Pean ennast kätte võtma ja ise ka ikka trennis käima hakkama!

Nüüd on vaja vaid 4 päeva veel vastu pidada ja siis on täielik põgenemine siit.

Ps. psühhos pidin kirjutama väikse raamatu. Mina poolikut raamatut ei kirjuta, aga tegin paar sellist näitepeatükki. Enne kui ära sõidan, kopeerin siia üles.

Me gusta mucho

Pildid tegi Crislin

Jälle see sama nahkseelik, aga ma pean aus olema ning ütlema, et mulle millegi pärast väga meeldib ta lihtsalt. Seekord kandsin seda tuusa sooja rekkajuhi :D flanellsärgiga. Mulle väga meeldivad sellised nagu üks ütleb aftersex riided.
Mul oli keskmiselt normaalne täna koolis, aga kell on kole palju, nüüd magama.

Arrivederci!

Üks päev haiguse käes kannatamist ning 3 kilo arrivederci! Mul oli väga vahva koolivaheaja lõpp ilmselgelt. Haigelt oleks tahtnud välja minna, aga tutkit. Suht selline vaikne nädal oli.
  Aga rääkides nädalast, kuna ma olen nii hullult kinni oma päevakus, siis ma mõtlesin, et see on hea kokkuvõte sellest, mis ma teinud ja mõelnud viimase 7 päeva jooksul.
  Nüüd saab üks mõnusad 10 nädalat jutti koolipinki nühkida. Mul küll õnneks vähem, sest plaan on väike tripp põhja teha. Aga tulevik näib tume ja isegi muidu ülichill kunstinädal on ka suht põrguks keeratud, niiet sellest jamast tulevad vaid need kõige tugevamad välja. Või need, kellel lihtsalt kõigest suva on. Ma seal vahepeal, mis just eriti palju lootust ei anna.

Aga kaks eelmise aasta pilti

Rise and shine!

Tere hommikus! (Kuigi enamus arvatavasti magab veel hea mitu tundi) Selle ilusa päeva alustuseks jagan ma teige ühe haige filmi treileri. Lihtsalt haige! Mul tulid külmavärinad üle keha ning õue vaadates ja enda võimalusi arvestades pisarad silma. Võib-olla üks mu hulludest ideedest võibki ühel päeval seda kõike mulle võimaldada, kuid ainus mis ma praegu teha saan, on unistada ja loota.
Aga nüüd hommikukohv, reaalsusesse tagasi toov dušš ja siis räägime edasi.

This is how I roll

Pildid : StockholmStreetStyle

Esimene pilt on ma arvan kõikide nende seast, mis Carolinest läbi käinud, kõige lemmikum.
Täna peaks iseenesest käima läbi raamatukogust ja kangapoest, sest, nagu ma endale lubasin, õmblen lõpuks midagi, mida konkreetselt kandma ka hakkan. Ja siis väga tahan kinno Sherlock Holmsi vaatama, aga kui semu ei leia, siis kinu ei tule.
Ma vaatan, ehk klopsin midagi ülale sarnast täna kokku.

Vi ses !

Nahka teen

Minul oli üks väga tore päev Mellu ja Brituga! Kõige pealt sõitsin linna, sain Melliga kokku, käisime sadamas ning tegime pilte. Päris jahe oli, aga kohe kindlasti oleks saanud ka hullem olla. Ilus oli seal nagu alati. Siis läksime vanalinna hessi ning sooritasime kuriteo. Mind võib mõista süüdi terve peekoniburgeri eine söömise eest, aga see oli nii kuradi hea. Siis saime Brituga kokku, et saaks talle ta rummi ära anda. Kui me Tallinki eest Virusse tagasi hakkasime minema, jäi minu süda seisma, sest kahe suuna vahel ootas üleminekut T. K. Christian Bohman ja tema semu isiklikult. Tegime kohustusliku kalli ära naersime kokkusattumuse üle ja läksime edasi. Tegelt me oleme juba mõnda aega messinud taas, aga see pole midagi paljulubavat.
Siis käisime mõnes poes ning läksime Musta Puudlisse. Mulle tõesti meeldib see koht ning Chai Latte on ka saatanlikult hea seal. Meil oli nii tore, sest need kaks tšikki on lihtsalt väga mõnusad. Ning lõpuks me läksime koju.

Ja nüüd juba uuest.

 

Tere 2012! Ma ei luba midagi, aga annan endast parima.

Täna ma magasin kella kaheni ja peale, sõin, vaatasin telekat sõin, vaatasin So You Think You Can Dance ning nüüd olen ma siin. Peojärgne välja puhkamine, eile oli vaja rabada, et pohmakas välja saada niiet, täna siis maxlebo. Mingi hetk laen vb mõned peopildid ka  üles, aga peost endast saab lugeda SIIN, varsti. Seal veel nii palju mida järgi kirjutada -.- Kui nüüd aus olla, siis mul jäi ka siin mitu postitust tegemata, aga ma absoluudselt ei taha vana enam puutuda niiet need jäävadki nüüd vaid minu teada.

Head ja mõnusat uut!