Elämä on laiffii

Järjekordne "fuck"

Esimest korda elus mõtlesin ma tõsiselt kooli pooleli jätmise võimalikkusele. Polnud millegi juurde tagasi tulla. Kõik tuleviku plaanid tundusid nii tühised võrreldes sellega, mis mul seal oli. Sõita tähendab elada. Kui päev oli läbi ja ma veel viimase pilgu mäele viskasin, mõtlesin kõigele sellele, kus sai offi sõidetud ja kuidas kukutud ning kord ma sain öelda, et olin olnud epic nind võtnud absoluudselt kõik, mida sai. Mõõta päeva kordaminekut kukkumiste järgi, mida rohkem ja vägevamalt seda parem. Kukkuda ei tähenda ebaõnnestuda. See tähendab, et olen olnud piisavalt julge ja võtnud riski, astunud piirist üle, nihutanud neid veel eemale. Sellel piiril sõitmine ongi kõige magusam. Kõik on iseendas kinni ja julguses. Kui julged, saad ka hakkama, väikenegi hirmu ja kahtluse kübe ning sa kukud. Ja see tunne kui sa jõuad alla ning suurest kiirusest silma tekkinud pisar sealt välja murrab ja mööda põske alla voolab - pole midagi paremat.
  Jah lihtne on mõelda oleks ja oleks, aga tõesti, kui seda kooli ei oleks, siis ma oleks tõesti sinna jäänud ning enne kevadet mitte tagasi tulnud. Olen juba mõnda aega mõelnud peale keska lõppu minna talveks Åresse tööle, aga see oli ka vaid mõte. Nüüd on see muutunud reaalseks plaaniks, vb mitte just Åresse, sest Levi sai väga armsaks.
  Kui ikka kesktalvel Lapimaal käinud ei ole, siis ei ole tõelist talve näinud. Piltidelt jääb mulje, nagu ainult päikseloojangut oleks pildistanud. Tegelikult on nii, et see päike ongi selline kogu aeg. Päiksetõus läheb sujuvalt üle loojanguks, vahepealset ei ole. Kõik oli jääs ja paksu lume all, isegi liiklusmärgid. See, mis mäeotsas toimus, oli omaette tase. Ja see lumi ei olnud pehme ja õhuline vaid suht kõva ja seda maha ei raputanud kuidagi. Rajalt kõrval või üldse täiesti mitte rajal nö. off-pistet  sõites kukkuda ei tahtnud, sest see tähendas poolemeetrise ja veel sügavama lume sisse vajumist. Ühe korra mul õnnestus peaees pooleteistmeetrisesse tuisuvaalu lennata. Selline tunne nagu oleks laviini alla jäänud, kuidagi välja ei saanud, midagi peale lume hingata ei olnud ning rabeledes kaevasin ennast veel sügavamale. Ulme. Täielik talvevõlumaa.

Ühesõnaga oli südantlõhestav lahkuda ning nii raske on uuesti ümber harjuda ja mitte mõelda sellele, mis võiks olla. Aga nüüd on, mille nimel elada.