Det lilla priset ehk Väike hind 1.

WILDFOX

 1.peatükk – Is what you’re living for worth dying for?

  Kui irooniline võib ühe inimhinge elu siin maapeal olla. Olen suur vastane masstootmisele ja lõputule tarbimisele, mis ennast ära ei põhjenda ning on vaid igavesti millegi järgi janunevate inimeste isekas enesenäitamine. Ja ikkagi leian ma ennast seismast 6 päeval nädalas  ülemõistuse kallite ja ülehinnatud kingade riiuli ees ning mõtlemas, kuidas täna ennast eksponeerida veel parema ja veel uhkemana. Teen tööd, mis elabki vaid selle sama tarbimise najal, kannab ainukest eesmärki müüa kulla pähe sitta.  Ja ikkagi pole midagi, mida ma rohkem teha armastaks. Jälgin trende nagu viimane moenarr, ehitan õhust lugusi, mida minust veel suuremad lollid suure õhinaga loevad ja enda Piibliks peavad. Ma ei pea isegi põhjendama, miks sellel hooajal järsku sinine palju parem värv on kui roheline ning miks maomuster enam moes pole. Tänapäeva inimese lollus.

  Ja siin ma siis nüüd olen järjekordsel reede hommikul värskelt dušši alt tulnud ning valin kostüümet, millega kõigis kadedust tekitada. Valisin endale selga midagi klassikalist: mustad Cheap Monday teksad, hall Chaneli särk ja Zara kuldne litritega pintsak. Jalga enda uhiuued Louboutinid. Väike pilk peeglisse ja välja ma astusingi.

  Ahh kevad. Kui lumi on sulanud, aga suve veel ei ole. Päike on juba soe, aga õhk on jahe. Kuigi kraade on tõesti vaid 10 ringis, on kõik oma soojad riided, mis sügisel sama ilmaga ammu seljas juba oleks, nurka visanud ja naudivad seda, mida veel õietigi pole. See on nagu ilus hommik peale tormist ööd. Tuul on vaibunud ja nüüd tuleb vaid  vaadata üle võimalikud kahjud ja uuesti elama hakata. Lootus, usk ja armastus soojenevad üles ning murravad niiske mulla alt välja ja puhkevad esimesed õied. Taas kord.

  Mõtlesin, et aega on selle kiire asjaga ning selle asemel, et otse oma kontorisse minna ja tööle asuda, otsustasin jalutada Admiraliteedi basseini äärde ja enda lemmikut chai lattet nautida. Vahel võib head ja paremat ka endale lubada, või siis natukene rohkem kui vahel.

  Hoolimata ajast, mis möödunud on ning lahutab seda, kes ma need pikad aastad tagasi olin, inimesest, kes ma täna olen, tulevad ikka veel need samad tunded, mis alati selle kohaga seoses on tulnud. Mõni mälestus ei sure ja inimesi lihtsalt oma südamest ära ei kustuta. Siin ma käin ja armastan teda iga natukese aja tagant, vaikselt ja salaja. Ainult siin sadamas on lubatud surkida minevikus ja elada neid hetki uuesti ja uuesti oma peas läbi. Aga niipea, kui ma kaid seljataha jätan, teevad seda ka igatsus ja arm ning rohkem ma neid ei puutu. Kuni järgmise korrani. Vahel on vaja, et minna oma eluga jälle edasi.

  Lõpuks astusin sisse oma kontorisse, mis lõhnab entusiasmi ja rohelise järgi. Kõik on veel lapse kingades, aga tundsin õhus elektrit, mis viitab millelegi suurele ja vägevale. Millestki tuleb ju alustada, oma ajakirja üleöö käima ei tõmba. Isiklik stuudio väikese kuid armsa pundiga tundub just see õige stardipauk olevat. Nii kaua kui ideid jätkub ja soovi tegutseda ja aina edasi pürgida ka leidub, ei saa miski iseenesest takistada. Ja kui, siis lõpuni välja. Üle laipade minema ei hakka, aga vigastuste eest mina ei vastuta.

  Avastasin rõõmuga, et meie muidu lagedale tellisseinale on üles riputatut tõeline kunst – grafiti, mis on küll eritellimus, kuid siiski otse tänavalt. Aga seda me taotlemegi – tänavakunsti. Üks kõik, kas see väljendub pildis, mis majaseinale värvitud, huvitavad arhitektruurilised lahendused või kas või see, kuidas me riietume. Meie isiklik võimalus muuta tänavapilti, sest me kõik peame oma kiirete päevade jooksul liikuma punktist A punkti B. Selle käigus oleme osa miljööst oma teekonnal. Üks võtab kätte spreivärvi ja on loominguline, mina aga valin mõne kleidi ja selle juurde pärliks paari kingi. Defineerida tähendab piirata ja piirata kunsti, tähendab öelda lapsele, et ta ei tohi enam kunagi mängida.

  Istusin oma lihtsa laua taha, võtsin välja oma hinge ja mõistuse ehk märkmiku, lõin selle lahti ja süvenesin igasse kui viimasesse märkmesse. Kui ma oleksin pidanud panema eesolevad tegemised tähtsuse või meeldivuse järjekorda, siis ma oleksin nad lihtsalt üksteise otsa kirjutanud, sest võimatu missioon oleks neid järjestada. Teha tööd, mille iga hetke  tahad otsast lõpuni läbi elada ja naudid isegi raskemaid aegu, on midagi. Nutta või naerda, sest osa õnnest on jalutanud minu juurde.

  Panin paika oma tegevusplaani ning kõige seedimiseks tegin endale ühe oma lemmikutest – virgin mojito.  Seejärel maandusin taas arvuti taha, vastasin kirjadele ja vaatasin üle tänase sessiooni detailid. Minu esimene tõeliselt arvestatav tellimus. Kavas oli väike võte Pirita rannas ning teemaks väheke hipsteristiilis paradiisiranna peitusemäng. Väheke jahe oli küll, aga minu meelest see annab värske ja karge tooni kogu teemale. Inimene tunneb ennast taas erksa ja tugevana ning just nii lähenevale suvehooajale vastu astubki. Ootused ja lootused olid kõrgel ja mängu pandud oli päris palju, aga kõige olulisem oli ikkagi lõbutseda ja nautida. Kohe kui enam tegevusest rõõmu ei tunta, tuleb nurka muuta, sest kui ise väga ei taha, siis miks teisedki peaksid tahtma.

  Just, täna saab olema minu päev. Täpselt nagu oli eilne ja tuleb homne.