 |
| Free People |
Kui Shakespeare’i jaoks oli kõige olulisem küsimus „Olla või mitte olla?“, siis minul on selleks „Mida me siis täna joome?“ Lahja alkoholi isu enam pikka aega juba ei olnud, liigne keemia. Eelmise nädala kirsiviin kokaga samuti väga ei kutsunud ja kokteilide jaoks raha ei olnud. Viimase aja lemmikuks on saanud tequila. Selle shottide järjest kõmmutamine on mõnus adrekas. Niiet läheb esimest korda… läheb teist korda… ja läheb kolmandat korda… müüdud! Nüüd kui kõige olulisem punkt oli lahendatud vajusin taas oma sooja vanni ning nautisin koduspa’d.
Mul on väike traditsioon enne välja minekut ennast poputada ja viimseni läikima lüüa. Tekitab sellise värkse tunde ning ma olen valmis jälle kõikidele nendele lõbusatele jubedustele vastu astuma. Viimasel ajal ma isegi ei küsinud enam endalt, kas see kõik on homset head enesetunnet väärt, sest ma tean, et on. Pealegi ongi põhjus, miks terve päev pidžaamas telekat vaadata ja chail hea maitsta lasta. Eriti tore on, kui keegi veel minu pool on. Ning seda juhtub päris tihti, sest pole just eriti palju inimesi tutvusringkonnas, kellel nii mõnus korter vanalinnas oleks, mis sest et too veidike väsinud ja lagunenud on. Kodune.
Kuna mul polnud mingisugust plaani kalale minna, valisin endale midagi väga antipeolikku. Jalga tõmbasin enda vanad kulunud ja katkiste põlvedega tumesinised teksad ning peale meeste AC/DC t-särgi. Mis kõige parem, jalavarjudeks valisin päevi näinud ketsid. Juuksed sättisin kõrgesse hobusesabasse, väike lainerijoon ning musi punaseks ja valmis ma olingi. Aga, et mitte täiesti trendikülm olla, võtsin endale kätte Marc Jackobi punase ridiküli. Väga mitte klassikaline kooslus.
Astusin majast välja tänavale, süütasin vogue slimi, jäin sinna samasse seisma ning otsisin välja enda telefoni. Esiteks ma tegelikult ei suitseta, aga kui kell näitab peo peale, siis automaatselt lülitub minu režiim kõige sellega seonduvale. Teiseks sel ajal, kui täiskasvanud, noored ja isegi lapsed on hullud iPhone’de ja igasuguste muude nutitelefonide järgi, olen mina jäänud taaskord põhimõtteliseks ning olen lausa uhke oma lihtsa kuid armsa Samsung La’Fleur’i üle.
„Buena sera, bella!“ hüüdsin valjusti torusse, kui Mel telefoni vastu võttis.
„Ciao, ciao!“
„Mina astusin just majast välja ja hingan värsket õhku. Kus sa oled, mis sa teed?“ küsisin ma ning tõmbasin ühe suure mahvi.
„Viisime just kotid ja muu kraami ära ning hakkasime siit Solarise juurest vanalinna poole liikuma,aga teised lähevad algul ühele sünnipäevale.“
„Selvä, no ma tulen siit Lühikesest jalast alla ja siis jalutan ning näiteks saame Bermudas kokku?“ Bermuda all mõtlesime meie Suur-Karja ja Väike-Karja ristumist, sest seal olid kõik parimad baarid ning kui sa sinna juba sattusid, siis sealt nii lihtsalt välja ei saa. „One does not simply leave Bermuda.“
„Julgeme? Sest sealt me enam niisama naljalt ei lahku enne.“
„Millal meie endas kahelnud oleme. Minu meelest ei saa sellist küsimust lihtsalt esitada, sest täna me lähme Mordorisse ära maksku, mis maksab,“ tegin ma asjad selgeks ning nii saigi otsustatud. Tõmbasin kopsud õhku täis ning ohkasin, sest kerge ärevus ja põnevus oli hinges. Pole ammu enda kooliaegseid sõbrantse ja semusid ka näinud, sest ma liigun ju nüüd nii teises seltskonnas, aga midagi pole parata. Igal oma tee, mida käia.
Kell hakkas vaikselt juba keskööle lähenema ning inimesi voolas aina juurde. Veel oli viimane aeg, mil võis saada mõne laua kuskil. Hiljem oli juba võimatu missioon 5. Mulle oli eriti meelt mööda fakt, et linn oli turiste täis. Kohe kui asi läheb rahvusvaheliseks, võib mind kampa lugeda. Ja hoolimata sellest, et ma nägin välja nagu läheksin põldu kündma, vilistati ning vaadati mulle järele.
Niipea, kui ma Mel’i nägin, unustasin vana ma olin, pistsin kiljuma, jooksin ta poole ning haarasin tugevasse embusesse. Kaisutasime nii mõnda aega.
„Nii, hakkame jooma nüüd!“ võtsin ma tõsise hoiaku tagasi ning tõmbasin loosi, kuhu me esimesena sisse lendaks. Lotoõnn langes täna Laborile ning just sealt me alustasimegi. Võtsime kohad akna juurde ning läksime tellisime esimesed shotid. Tequila, tequila.
„Näitame neile, kuidas seda tehakse,“ ütles Mel altkulmu, lakkusime soola ära ning kallasime tulise otse kõrri. Selle peale hammustasime kohe haput sidrunit ning tundsime, kuidas seest kõik keema läks ja mootor tööle hakkas.
„Wohooo! Nii juba läheb, võtame uued,“ hüppasin ma püsti ning suundusin leti juurde. Minu ees ootasid järjekorras kolm briti noormeest, kes olid juba märksa viisakamas konditsioonis.
„Well, well, well. Look who we’ve got here. Can I get you something?“ pöördusid nad minu poole ning neil olid sellised näod peas, et mul polnud mõttetki ei öelda.
„As a matter of fact you can. Me and my friend, who’s sitting over there, would like to have tequila,“ ütlesin ma neile kavalalt ning sellega polnud neil mingeid probleeme. Nad istusid meie lauda ning pidu võis alata.
No comments:
Post a Comment